Šokolaad

Šokolaadi peamised koostisained on saadud kakaost. Kakao tootmisest elatub maailmas umbes 14 miljonit inimest 30 einevas riigis. 90 % kakaost toodetakse väikestest pereistandustes. Tavalises kakaokaubanduses müüvad tootjad oma kauba vahendajatele ning saavad seeläbi ise vaid murdosa toote turuhinnast. Sissetulekud on äärmiselt väikesed ning tööjõupuudus suur. Kakaokasvatuse häbiplekiks võib pidada seda, et näiteks Elevandiluuranniku kakaoistandustes töötab sadu tuhandeid lapsi, kelledest paljud on sattunud istandustesse inimkaubanduse tulemusel. Istandustes töötavatel lastel - eriti tüdrukutel - on väiksem võimalus käia koolis kui teistel kohalikel lastel.

Kui maiustad õiglase kaubanduse šokolaadiga, siis toetad neid kakaotootjaid, kes lapstööjõudu ei kasuta!

Õiglase kaubanduse kakaod kasvatatakse 12 erinevas Lääne-Aafrika ja Ladina-Ameerika riigis ning suurimad õiglase kaubanduse šokolaadi ja kakao tarbijad on Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Õiglase kaubanduse kakao ja šokolaadi müük maailmas kasvab kiiresti. 2008. aastal müüdi 10 000 tonni õiglase kaubanduse sertifikaadiga kakaoube.

Green&Black's šokolaadid leiab Prisma Peremarketite, Stockmanni ja Solarise toidupoodide ning Tallinna Kaubamaja Toidumaailma riiulitelt.

 

Tallinna Kaubamaja Toidumaailm ja Looduspere kauplused pakuvad Cavalier šokolaade.

 

   

Marks & Spenceri valikus on õiglase kaubanduse šokolaadid.

 

 

Ehe Mood ja Biomarket pakuvad laia valikut Zotteri šokolaade.

 

   

Mahemarketis Gepa ja Bonvita šokolaadid. Gepa šokolaadid müügil ka Prisma Peremarketites

Vein

Viinamarjakasvatus, veinitootmine ja veiniturism on olulised tööandjad paljudes arengumaades. Näiteks Lõuna-Ameerika veinitööstuses ja -kaubanduses saab tööd umbes 350 000 inimest, kellest 80 000 töötab Western Cape'i viinamarjaistandustes.

Õiglase kaubanduse veinide puhul on kõne all eelkõige viinamarjatootmise sertifitseerimine. Tootjatele makstakse viinamarjade eest kindlat hinda ja õiglase kaubanduse lisatasu. Enamus viinamarjaistandustest on suuristandused ning õiglase kaubanduse eesmärgiks on töötajate palga – ja töötingimuste parandamine ning õiguste tagamine.

Õiglase kaubanduse tagatud hinnale lisaks makstakse iga veinitööstuses kasutatud viinamarjakilo eest lisatasu EUR 0,05.  

Esimesed Lõuna-Aafrika õiglase kaubanduse veinid tulid müügile 2004.aastal Suurbritannias. 2008. aastal müüdi maailmas õiglase kaubanduse veine ligi 9 miljonit liitrit (57% kasv eelmise aastaga võrreldes).

          

Tooted  |  Retseptid

Tee

Teed kasvatatakse umbkaudu 30 erinevas riigis ning see on väga oluline ekspordiartikkel paljudele arenguriikidele. Õiglase kaubanduse teed kasvatatakse 66 istanduses 11 erinevas Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigis. Suur osa teeistandustest on palgatööjõudu kasutavad suuristandused ning neis töötab enam kui 25 000 inimest. Õiglase kaubanduse lisatasu on tee tootjale 0,5-1,00 eurot iga müüdud tee kilogrammi kohta. Maailmas müüdava õiglase kaubanduse teest läheb igal aastal 1-2 miljonit eurot töötajate tarbeks mõeldud projektidele. 2008. aastal müüdi maailmas õiglase kaubanduse teed 11,4 miljoni euro eest - see on viimastel aastatel kasvanud hüppeliselt. Soomlased tarbisid eelmisel aastal 20 000 kilogrammi õiglase kaubanduse teed.

 

Tooted  |  Retseptid

Puuvillatooted

Puuvill on olulisim looduslik tekstiilikiud. Seda kasvatatakse 70 riigis; iga-aastane saak on umbes 25 miljonit tonni. Neli suurimat tootjamaad - Hiina, USA, India ja Pakistan – toodavad kaks kolmandikku kogu maailmas puuvillast. Lääne-Aafrika riigid toodavad 10% maailma puuvillasaagist, mis moodustab kogunisti 40% piirkonna ekspordituludest. Sellistele riikidele nagu Burkina Faso, Mali ja Benin on puuvill peamiseks valuuta ja sissetulekute allikaks. Maailmas sõltub puuvillakasvatusest umbes 100 miljoni perekonda. Lääne-Aafrikas elatub puuvillast 10 miljonit inimest, kellele see on peamine, ja mõnel juhul, ainuke sissetulekuallikas. Puuvill maksab tervise ja hariduse eest ning aitab ehitada maju ja koole. Tavaline puuvilla tootev leibkond Lääne-Aafrikas on 10 liikmeline perekond, kus keskmine eluiga on 48 aastat ja täiskasvanute kirjaoskuse tase on alla 25%.

Väikeste puuvillakasvatajate olukord arengumaades on täbar. Neil on raske ennast ja oma perekondi elatada. Puuvilla turuhinnad on järsult langenud, 2001-2002. aastal olid nad viimase 30 aasta madalaimal tasemel. Hinnalangust mõjutavad muuhulgas sünteetiliste kuidude – nailoni ja polüestri – kasutuselevõtt. Hinnalanguse suurim põhjus on siiski Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu maade ja Hiina makstavad toetused oma põllumeestele, mille tulemuseks on ületootmine ja järjest madalamad hinnad. USA farmerite eksporditoetuste tulemusena on Aafrika väiketootjad kaotanud igal aastal 250-500 miljonit USD. 

  • 1 kg puuvilla tootmiseks kulub 1 m3 vett
  • 1 teksapaari tootmiseks läheb vaja 8000 liitrit vett
  • 11% kogu maailmas kasutatavatest pestitsiididest langeb puuvillapõldudele
  • Kuni 50% põllumajanduslikust tulust kulub erinevate kemikaalide kasutamisele
  • Üle 20 000 inimese sureb igal aastal pestitsiidimürgituse tõttu
  • 2006. aastal võtsid endalt ahastuses elu rohkem kui 1000 India Mahrashtra osariigi puuvillakasvatajat, kuna nad ei suutnud ebaõnnestunud saagi tõttu laenu tagasi maksta

 

Vastavalt Maailmapanga andmetele on Lääne-Aafrika puuvillakasvatuse kulud küll kõige madalamad, kuid sellele vaatamata on piirkonna puuvilla maailmaturu osa pidevalt vähenenud ning puuvillafarmid elavad kasvavas vaesuses. Nendes riikides, kus puuvill on peamine sissetulekuallikas, on vaesus langevate hindade otsene tulemus. Puuvillatööstuse kõrge kemikaalsete tõrjevahendite kasutus on kahjulik põllumajanduspiirkondadele; traditsiooniline niisutusmeetod üleujutustega kuivatab jõed, järved ja põhjaveetaseme – nii on saanud veest hinnaline ja napp kaup kõikides puuvilla kasvatavates kogukondades.

Kui USA eemaldaks toetused oma tootjatele, tõuseks puuvilla hind maailmaturul 6-14%. Uuringud näitavad, et toetuste eemaldamine suurendaks 10 miljoni aafriklase puuvillast saadavat sissetulekut kuni 20%. Talunikele, kelle sissetulek on alla äärmise vaesuse piiri ehk väiksem kui 10 krooni päevas (1USD), tähendaks see rohkem raha toidu, arstimite ja koolitasude tarbeks. Õiglase kaubanduse lisatulu võimaldaks katta kuni kümne lapse koolitasud, kahe lapse toiduvarud või nelja kuni kümne inimese tervishoiukulud terveks aastaks.

Viimaste aastakümnete jooksul on puuvillakasvatajad üha enam aru saanud puuvilla tähtsusest oma kogukonna heaolule ja riigi majandusele üldisemalt. Kuigi maheda maaviljeluse ja õiglase kaubanduse tingimuste abil on puuvillakasvatajatel võimalik saavutada parem sissetulek ja arendada jätkusuutlikku põllumajandust, ei toimu muudatused üleöö ja puuvillatalunike olukord maailmas on jätkuvalt halb.

Õiglase kaubanduse standardid loodi puuvillale 2005. aastal. Hetkel toodetakse õiglase kaubanduse puuvilla Burkina Fasos, Kamerunis, Egiptuses. Indias, Kõrgõztanis, Malis, Mauritiusel, Peruus ja Senegalis.

Õiglase kaubanduse standardid puuvillale:

  • Tootjad on väiketalunikud, kes moodustavad ühistu, mida nad omavad ja haldavad demokraatlikult;
  • Tagatud miinimum ostuhind (0.36 eur/kg) makstakse otse tootjaühistutele;
  • Keskkonna-alased nõuded piiravad agrokemikaalide kasutust ning toetavad jätkusuutlikku tootmist;
  • Tootjaühistutel on võimalus saada laenu kuni 60% ulatuses oma saagi hinnast;
  • Ostuhinnale lisaks makstakse lisatasu (0.05 eur/kg), mida kasutatakse sotsiaalsfääri arenduseks ja kogukonna majanduslikeks investeeringuteks nagu tervishoid, haridus, laenud jms.
  • Igasugune sundtöö, sh lapstööjõu kasutamine on rangelt keelatud.

Õiglase kaubanduse ühistute loomise tulemusena on väikefarmerite sissetulekud jõudsalt kasvanud. Näiteks said 2007. aastal Mali tootjad 70% ja Senegali tootjad 40% suurema sissetuleku müües puuvilla vastavalt õiglase kaubanduse tingimustele. Õiglase kaubanduse süsteemis on keelatud lapstööjõu kasutamine ja tootmises peab järgima rangeid keskkonnanõuded. Talunikud saavad ka lisatasu, millega parandatakse kogukonna heaolu. Talunikud otsustavad ise, mille tarbeks õiglase kaubanduse lisatasu kasutatakse.  Kameruni talunikud näiteks rajavad lisatasude eest puurkaevusid joogivee tarbeks, ehitavad koolimaju ja tervishoiukeskusi.

27 miljonit õiglase kaubanduse puuvillast valmistatud riideeset müüdi 2008. aastal – müük kahekordistus eelmise aastaga võrreldes.

Kakao

Kakao tootmisest elatub maailmas umbes 14 miljonit inimest 30 einevas riigis. 90 % kakaost toodetakse väikestest pereistandustes. Tavalises kakaokaubanduses müüvad tootjad oma kauba vahendajatele ning saavad seeläbi ise vaid murdosa toote turuhinnast. Sissetulekud on äärmiselt väikesed ning tööjõupuudus suur. Kakaokasvatuse häbiplekiks võib pidada seda, et näiteks Elevandiluuranniku kakaoistandustes töötab sadu tuhandeid lapsi, kelledest paljud on sattunud istandustesse inimkaubanduse tulemusel. Istandustes töötavatel lastel - eriti tüdrukutel - on väiksem võimalus käia koolis kui teistel kohalikel lastel.

Kui maiustad õiglase kaubanduse šokolaadi ja kakaoga, siis toetad neid kakaotootjaid, kes lapstööjõudu ei kasuta!

Õiglase kaubanduse kakaod kasvatatakse 12 erinevas Lääne-Aafrika ja Ladina-Ameerika riigis ning suurimad õiglase kaubanduse šokolaadi ja kakao tarbijad on Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa. Õiglase kaubanduse kakao ja šokolaadi müük maailmas kasvab kiiresti. 2008. aastal müüdi 10 000 tonni õiglase kaubanduse sertifikaadiga kakaoube.

 
   

 

Tooted  |  Retseptid