Mis on õiglane kaubandus?

Õiglane kaubandus on kauplemisviis ja rahvusvaheline kokkulepe, mis toetab otse ja tõhusalt Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika arengumaade ebasoodsas olukorras olevaid väiketalunikke ja tootjaid.

Õiglane kaubandus tagab:

  • arenguriikide talunike ja tootjate majandusliku elujõulisuse, sh tootjale kõiki kulusid kattev miinimumhind ja töölistele õiglase tasu;
  • keskkonnasõbraliku ja säästliku tootmise;
  • sotsiaalse vastutuse, sh lapsi ekspluateeriva töö ja orjatöö keeld, töötajate inim- ja tööõigustest kinnipidamine, paremad töötingimused;
  • tootmise eelfinantseerimise ja tootjate pikaajalised kaubandussuhted importijatega.

Õiglase kaubanduse raames kaubeldakse selliste toodetega, mida toodetakse arengumaades ja mille tootmisprotsessile on loodud rahvusvahelised standardid, näiteks kohv, kakao, tee, suhkur, šokolaad, troopiline puuvili, riis, kinoa, pähklid, õli, kuld, puuvill jms.

 

Õiglase kaubanduse viis põhimõtet

  • Õiglase hinna maksmine – tootjad saavad hinda, mis katab kõik tootmisega seotud kulud, tagab inimväärsed elutingimused ja mõistliku sissetuleku.
  • Lapstööjõud on keelatud – kõik lapstööjõuvormid on keelatud, eriti kui need kahjustavad laste haridust või nende füüsilist tervist ja vaimset arengut.
  • Inimväärsed töötingimused – istandustes, farmides, töötlemisettevõtetes ja teistes ettevõtetes töötavad inimesed töötavad inimväärsetes ja ohututes tingimustes ning saavad äraelamist võimaldavat töötasu.
  • Kohalike kogukondade areng – lisaks miinimumhinnale makstakse tootjale ka hinnalisa ehk lisatasu, millest investeeritakse märkimisväärne osa tootjakogukondade arenguprojektidesse. Nende projektide hulka kuulub joogiveega varustamine, teede, haridus- ja tervishoiuasutuste ehitamine, koolihariduse ja kutseõppe ning tervishoiuga seotud kulude katmine, mikrorahastus jne.
  • Keskkonnasäästlikkus – õiglase kaubanduse süsteem välistab kahjulikud põllumajanduskemikaalid ja GMO-d. Lisaks toetatakse selliseid tootmistehnoloogiaid, mis säilitavad väärtuslikke ökosüsteeme ning kaitsevad nii tootjate, tööliste kui ka tarbijate tervist.

 

Kas fair trade või Fairtrade?

Õiglane kaubandus ehk fair trade on laiem mõiste: see on lähenemine ja rahvusvaheline kodanikuliikumine, mis võtab aktiivselt osa poliitilistest aruteludest rahvusvaheliste kaubandusreeglite õiglasemaks muutmiseks ning toetab aktiivselt sotsiaalset ettevõtlust ja solidaarsust arengumaade väiketootjatega.

Fairtrade kokkukirjutatuna viitab õiglase kaubanduse märgistamise organisatsiooni Fairtrade International’i poolt juhitava sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemile, mille eesmärgiks on aidata tarbijatel kergemini leida tooteid, mis on toodetud järgides vastavaid töötingimusi ja keskkonna standardeid. Eesti keeles kasutame märgile viidates ingliskeelset Fairtrade'i.

 

Kust on õiglase kaubanduse liikumine saanud alguse?

Praeguseks on õiglane kaubandus juba üle 50 aasta olnud arengumaade väiketalunike ja käsitööliste töö- ja elutingimuste tõhusa parandamise viis.

Ettevõtlustegevus mõjutab alati kas otseselt või kaudsemalt ühiskonda ja keskkonda. Kui ettevõte on vastutustundlik, püüab ettevõtja tagada, et see mõju oleks võimalikult positiivne. Rahvusvaheline üldsus on eraldi kokku leppinud nendes nõuetes, mis on ettevõtetele kohustuslikud. Need põhinevad inimõiguste ülddeklaratsioonil ja rahvusvahelistel tööõiguse reeglitel. Arenguriikide valitsused ja rahvusvahelised institutsioonid suudavad neid aga vaevu tagada: kontroll ja sanktsioonid seadusrikkujate vastu on ebatõhusad ning neid rakendatakse harva.

Selleks, et nõuete eiramist vähendada, võeti kasutusele sertifitseerimissüsteemid, mis seisavad arengumaades inimõiguste ja rahvusvahelise tööõiguse eest. Sertifitseerimise käigus annab sõltumatu kolmas osapool, kelleks on sertifitseeriv asutus, välja kirjaliku tõendi selle kohta, et tootmisprotsess on hinnatud ja see vastab kehtestatud standardi nõuetele.

 

Mis vahet on ikka Fairtrade’il, fair trade’il ja õiglasel kaubandusel?

Fairtrade on märgis, mis antakse teatud protsessiga toodetud toodetele. Seda sõna me eesti keelde ei tõlgi. Fair trade ehk õiglane kaubandus on põhimõte ja liikumine, millega taotletakse kaubanduse kaudu õiglasemat arengut arenguriikidele. Fairtrade’i märgisega tooted on üks õiglase kaubanduse osa.

 

Mida Fairtrade’i märgis tähendab?

Fairtrade’i märgis antakse toodetele, mille terve tootmisahel on vastavuses õiglase kaubanduse organisatsiooni poolt kehtestatud standarditega: keelatud on orja- ja lapstööjõu kasutamine, tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest, toodete eest maksavad hulgiostjad kehtestatud miinimumhinda, töölistele makstakse õiglast tasu ning hinda on arvestatud ka lisatasu, millega toetatakse Fairtrade’i ühistuid ja kogukondi. Standardite täitmist kontrollitakse. Fairtrade'i märgist ei anta ettevõttele, vaid konkreetsele tootele, milles on kasutatud arenguriigist pärit toorainet.

 

Miks Eesti jahu ei ole Fairtrade ega ka õiglane kaubandus?

Fairtrade ja teised õiglase kaubanduse märgised on eelkõige kaitse nende riikide põllumeestele ja töölistele, kus süsteem ja seadused, mis peaksid õigusi tagama, on puudulikud või olematud. Lääneriikides toodetud toorainele pole sellist süsteemi vaja ja seepärast ei saa ainult lääneriikide toorainest tehtud tootel (nt piim, liha, muna) ka seda märki olla ja me ei kutsu seda õiglaseks kaubanduseks.

 

Aga osadel Eesti toodetel ju on Fairtrade’i või UTZi märgis?

Nii on, sest need tooted on toodetud omakorda juba sertifitseeritud toorainest. Fairtrade’i märgis on:

-        šokolaaditootja Chocolala toodetel toodetel

-        Loodusväe mahenäksidel

-        Friends’ Textile’i meestesokkidel

UTZ Certified märgis on Kalevi šokolaadil.

 

Mina eelistan siiski eestimaist!

See on väga kiiduväärt. Kuid kui joote kohvi ja panete sinna suhkrut või sööte banaani, siis paraku tarbite mitte-eestimaist. Tarbimisega kaasneb ka vastutus. Isegi lapsed saavad sellest aru – vaata multikat. Õiglase kaubanduse tooted ei konkureeri Eesti toodetega, sest tooraine ei tule Eestist.

 

Miks ma peaks sealseid vaeseid toetama, kas meil endal vaeseid vähe ei ole?

Kui te joote kohvi või teed, sööte banaani ja ananassi, kasutate suhkrut, kakaod, šokolaadi, siis paratamatult annate kellelegi raha ja toetate tema tegevust. See on teie enda valik, kas soovite toetada eetilisi ettevõtjaid ning tootjaid, kelle kauplemine on sotsiaalselt õiglane ning austab ka keskkonda.

 

Mul on juba oma lemmiktoode!

Me ei sunni kedagi marki vahetama, aga kui te ükskord tunnete, et tahaksite midagi uut proovida, siis nüüd on teil info, et on olemas ka õiglased tooted ja nende valik on meie poodides päris lai. Näiteks kui teile meeldib tume röst või mahe kohv, siis saate ka õiglaste kohvide seast endale uue lemmiku leida.

 

Kas õiglase kaubanduse tooted on kallimad?

Ei ole. Nad on samas hinnas, mis sama kvaliteediga tavalised tooted. Sarnaselt tavalisele kohvile on ka õiglaste märkide puhul võimalik leida erinevate hindadega tooteid päris soodsast kalliteni.

 

See üks ost ei aita niikuinii!

Oleneb, kuidas vaadata - kas te olete kokku arvestanud, kui palju puuvilju, kohvi, teed või suhkrut te perega näiteks 10 aasta jooksul tarbite? Kui nii võtta, on see juba väga suur panus. Ja kui tuttavatele edasi rääkida, et teie eelistate õiglaseid kaupu, siis mõju ainult suureneb. Näiteks Fairtrade’i toodete käive oli 2015.a tänu teadlikele tarbijatele 5,9 miljardit eurot.

 

Tegelikult on need märgid ka kõik suur äri, miks ma peaks neid toetama?

Iga ostetud asi või tarbitud teenus on osa ärist. See on tarbija valik, kas ta toetab neid ettevõtjaid, kes austavad tootjaid või neid, kes teevad seda tootjate, tööliste ja keskkonna arvelt.

 

Mida tähendab, et tootjale on tasutud õiglane hind? 

Seda kutsutakse miinimumhinnaks. Fairtrade’i miinimumhind on väikseim võimalik hind, mille kokkuostja (mitte lõpptarbija), ostes Fairtrade’i märgisega tooteid, maksab tootjaorganisatsioonile. Aga see ei ole kindlaks määratud lõpphind, vaid madalaim võimalik alus hinnaläbirääkimistele tootja ja ostja vahel.

Miinimumhind on seatud selliselt, et tootjaorganisatsioonid saavad hinna, mis katab toodete kestliku tootmise kulud ning seesama hind kaitseb farmereid ka siis, kui maailmaturu hinnad nende tulevikku kahjustama hakkaks. Kulude kujunemist uuritakse ja selleks peetakse läbirääkimisi nii tootjate kui ka asjatundjatega. Miinimumhind pannakse paika õiglase ja süsteemse lähenemisega ning seda uuendatakse regulaarselt, et garanteerida tootmiskulude katmine.

Kui turuhind on aga kõrgem kui Fairtrade’i miinimumhind, peab kokkuostja siiski tasuma turuhinna. Sel juhul kujundab kokkuostuhinna näiteks kakaoubade kvaliteet.

 

Mis on Fairtrade’i lisatulu?

Tootmiskuludele lisaks on miinimumhinda arvestatud ka lisatasu (ingl Fairtrade Premium), millega toetatakse Fairtrade’i ühistuid ja kogukondi. See investeeritakse tootjakogukondade sotsiaalsete, majanduslike või keskkonnaprojektide arendamisse. Antud projektide vajaduse otsustavad demokraatlikult tootmisühistusse kuuluvad tootjad või istandustes töötavad töölised ise. Fair Trade Foundation’i andmetel suunati aastatel 2012-2013 ligikaudu 95 miljonit eurot lisatasu Fairtrade’i seotud kogukondadele probleemide lahendamiseks, näiteks puurkaevude ja koolide rajamiseks. Ghanas asub kakaotootmise ühistu Kuapa Kokoo, mis on müügist saadud tulu eest aidanud ehitada ühistuliikmete kogukondades neli kooli ja kaks lastehoidu. Fairtrade’i sertifikaadiga ja õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides on Kuapa Kokoo (ehk hea kakao tootmine) loonud lapstööjõu kasutamisega võitlemiseks oma piirkonna lastele võimaluse saada kooliharidust. Peale koolide ehitamise andis ühistu 2015. aasta aprillis sajale kakaofarmeri lapsele jalgratta, et koolitee oleks kergem.

Täismahus artikkel: Õiglase kaubanduse hinna müüt, Kristina Mänd

 

Kuidas saab lapstööjõu kasutamise vastu astuda?

Lapstööjõu kasutamine on õiglase kaubanduse puhul keelatud. Lapstööjõud tähendab olukorda, kus lapsed ei saa käia koolis ega mängida, ning lapseks olemise asemel on nad sunnitud töötama. Vanaemal abiks olemine või puhkeajal lehtede müümine on täiesti sobilik töö lapsele, sest õpetab tööharjumusi ja vastutustunnet. Sellist tööd me ei kutsu lapstööjõuks, vaid laste poolt tehtavaks tööks. Kasutades õigeid sõnu eristame keelatud tegevust täiesti sobilikust.

Olenemata sellest, kas lapstööjõudu kasutatakse kultuurilistel või majanduslikel põhjustel, saab sellega võidelda ainult teadliku tarbimise ja seaduste koosmõjul. Lääne-Aafrika kohta tehtud Tulane’i ülikooli uuringus tuli välja, et 2,26 miljonist lapsest, kes töötavad kakaotootmises Elevandiluurannikul ja sealsamas Ghanas, on 2,12 miljonit sunniviisiline lapstööjõud ja 2,03 miljonit töötavad eriti ohtlikes oludes. Võrreldes aastatega 2008 ja 2009 on lapstööjõu kasutamine kasvanud 21%. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization ehk ILO) aruanne lapstööjõu kohta aastast 2014 hindab, et kuigi viimase kümne aastaga on lapstööjõu kasutamine maailmas ligi kolmandiku võrra vähenenud, on siiski umbes 168 miljonit poissi ja tüdrukut sunnitud töötama,
neist ligi pooled ohtlikes tingimustes. Sahara-taguses Aafrikas töötab üks laps neljast. Vaikse ookeani Aasias on see suhe üks laps kaheksast ja Ladina-Ameerikas üks laps kümnest. Nendest 115 miljonit on orjuses, relvakonfliktides või ärilisel eesmärgil toimuva seksuaalse ärakasutamise ohvrid. See on ligi sada Eesti-täit last!

Täismahus artikkel:  Lapstööjõu kasutamisele saab vastu astuda, Kristina Mänd

 

Kes tagab Fairtrade’i usaldusväärsuse?

Fairtrade’i tootjatel on vastav sertifikaat ning maaletoojatel/müüjatel müügilitsents. Alates 1997 on rahvusvahelise organisatsiooni Fairtrade International poolt kehtestatud ühtsed standardid. Fairtrade sertifikaadiga tootjaid ja nende tegevuse vastavust standarditele kontrollib sõltumatu järelevalve-organisatsioon FLO-Cert. Sertifitseerimisprotsess saab alguse neis maades, kust tooted ja tooraine pärinevad. Kõik õiglase kaubanduse tooted pärinevad FLO-Cert poolt inspekteeritud ja sertifitseeritud tootjatelt. Tooraine peab olema kasvatatud ja saak koristatud vastavavuses FLO standarditele. Vaatluse all on kogu toote tarneahel, et tagada märgistatud toodete terviklikkus. Kontrollitakse tootmis- ja töötingimusi ning õiglase kaubanduse lisatulu kasutamist.

 

Miks ma peaks Fairtrade’i usaldama?

Fairtrade Internationali süsteemil on see eelis, et see teebkoostööd väiketootjate organisatsioonidega (peamiselt ühistutega ja ühistute liitudega). Tõsi, Fairtrade Internationali on viimasel ajal Euroopas ja Ladina-Ameerikas selle eest avalikult kritiseeritud, et see ei ole Ladina-Ameerika teatud sertifitseeritud istandustes ametiühinguvabaduse küsimusega tegelenud. 2014. aastal vaadati uuesti üle Fairtrade Internationali palgatööjõu standard, et tugevdada tööliste õigust vabalt organiseeruda ning kollektiivläbirääkimisi pidada ja anda töölistele rohkem kontrolli selle üle, kuidas lisatasu kasutada. Fairtrade International juurutab ka uut metoodikat, et panna äraelamist võimaldava töötasu sihttasemed ja selge protsess paika:

  • see on läbipaistev, usaldusväärne ja ettevõtlusele suunatud
  • FI liikmete hulgas on esindatud kõikvõimalikud sidusrühmad – Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia ja Aasia riiklikud märgistamisalgatused ning ka Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika tootjate võrgustikud
  • see keskendub ühiskondlikele, majanduslikele ja keskkonnalastele põhimõtetele ning võimaldab tõhusate vahendite abil neid põhimõtteid praktikas ellu viia.

 

Kes saab kasu õiglasest kaubandusest?

Õiglase kaubanduse süsteem toob otsest kasu väiketalunikele ja töölistele arengumaades, kõigile tarbijatele ning keskkonnale.

fairtrade ylevaade

Väiketalunikud ning istanduste töölised. 2015. aastal said Fairtrade’i süsteemist koos perede ja kogukondadega kasu ligi 6 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat 70 arenguriigist Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.

Tarbijad saavad õiglasest kaubandusest kasu, sest õiglane kaubandus pakub neile võimalus teha oma sisseostud vastavalt oma põhimõtetele ja väärtustele ning anda oma panuse maailma kaubanduse ebavõrduse vähendamisse, kindlustades samaaegselt käibe ja eetilise toote.

Ettevõtjad, kes kasutavad vastavaid sertifitseeritud tooteid, on teerajajad ja valmis teisi inspireerima. Need on organisatsioonid ja inimesed, kes käituvad solidaarselt ja vastutustundlikult. Eetilisus annab neile turueelise, toob uusi kliente ja tähelepanu.

Keskkond. Õiglane kaubandus edendab loodussäästlikku ja kestlikku põllumajandust ning tootmist.

 

Mis lugu nende banaanidega ikka on?

Banaanidega on juba 1980ndatest saadik alternatiivsel moel kaubelnud organisatsioonid, mis on praegu seotud Maailma Õiglase Kaubanduse Organisatsiooniga, nagu näiteks BanaFair. 1996. aastal tulid müügile esimesed banaanid, mille peal oli Fairtrade Internationali pandud märgis. Nüüd sümboliseerivad banaanid Fairtrade Internationali sertifitseerimissüsteemi edulugusid (ja väljakutseid) ning need on üks enim müüdud õiglase kaubanduse tooteid, mille turuosa ulatub mitmes Euroopa riigis 10%-st 50%-ni. Fairtrade’i sertifitseeritud banaanide eest makstud miinimumhinnad on päästnud tuhandeid väiketalunikke sellest, et nad turult välja surutaks. Fairtrade’i lisatasu on nendele põllumajanduskogukondadele toonud ka reaalset kasu.

Enamikul õiglase kaubanduse banaanidel, ananassidel või teistel troopilistel puuviljadel on peal Fairtrade’i märgis, mida kasutab Fairtrade International (FI). Fairtrade International juhib toodete sertifitseerimissüsteemi, mis on viimase 15 aasta jooksul olnud tohutult populaarne, aga seda on ka kritiseeritud – vt Sertifitseerimine. Samuti järgivad mitmed tuntud õiglase kaubanduse organisatsioonid Fairtrade Internationali reegleid või isegi ei kasuta oma toodetel Fairtrade’i märgist, vaid näiteks hoopis WFTO tagatissüsteemi oma.