Korduma kippuvad küsimused

Kust on õiglase kaubanduse liikumine saanud alguse?

Ettevõtlustegevus mõjutab alati kas otseselt või kaudsemalt ühiskonda ja keskkonda. Kui ettevõte on vastutustundlik, püüab ettevõtja tagada, et see mõju oleks võimalikult positiivne. Rahvusvaheline üldsus on eraldi kokku leppinud nendes nõuetes, mis on ettevõtetele kohustuslikud. Need põhinevad inimõiguste ülddeklaratsioonil ja rahvusvahelistel tööõiguse reeglitel. Arenguriikide valitsused ja rahvusvahelised institutsioonid suudavad neid aga vaevu tagada: kontroll ja sanktsioonid seadusrikkujate vastu on ebatõhusad ning neid rakendatakse harva.

Selleks, et nõuete eiramist vähendada, võeti kasutusele sertifitseerimissüsteemid, mis seisavad arengumaades inimõiguste ja rahvusvahelise tööõiguse eest. Sertifitseerimise käigus annab sõltumatu kolmas osapool, kelleks on sertifitseeriv asutus, välja kirjaliku tõendi selle kohta, et tootmisprotsessi on hinnatud ja see vastab kehtestatud standardi nõuetele.

 

Mis vahet on ikka Fairtrade’il, fair trade’il ja õiglasel kaubandusel?

Fairtrade on märgis, mis antakse teatud protsessiga toodetud toodetele. Seda sõna me eesti keelde ei tõlgi. Fair trade ehk õiglane kaubandus on põhimõte ja liikumine, millega taotletakse kaubanduse kaudu õiglasemat arengut arenguriikidele. Fairtrade’i märgisega tooted on üks õiglase kaubanduse osa.

 

Mida Fairtrade’i märgis tähendab?

Fairtrade’i märgis antakse toodetele, mille terve tootmisahel on vastavuses õiglase kaubanduse organisatsiooni poolt kehtestatud standarditega: keelatud on orja- ja lapstööjõu kasutamine, tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest, toodete eest maksavad hulgiostjad kehtestatud miinimumhinda, töölistele makstakse õiglast tasu ning hinda on arvestatud ka lisatasu, millega toetatakse Fairtrade’i ühistuid ja kogukondi. Standardite täitmist kontrollitakse. Fairtrade'i märgist ei anta ettevõttele, vaid konkreetsele tootele, milles on kasutatud arenguriigist pärit toorainet.

 

Miks Eesti jahu ei ole Fairtrade ega ka õiglane kaubandus?

Fairtrade ja teised õiglase kaubanduse märgised on eelkõige kaitse nende riikide põllumeestele ja töölistele, kus süsteem ja seadused, mis peaksid õigusi tagama, on puudulikud või olematud. Lääneriikides toodetud toorainele pole sellist süsteemi vaja ja seepärast ei saa ainult lääneriikide toorainest tehtud tootel (nt piim, liha, muna) ka seda märki olla ja me ei kutsu seda õiglaseks kaubanduseks.

 

Aga osadel Eesti toodetel ju on Fairtrade’i või UTZi märgis?

Nii on, sest need tooted on toodetud omakorda juba sertifitseeritud toorainest. Fairtrade’i märgis on:

-        šokolaaditootja Chocolala toodetel toodetel

-        Loodusväe mahenäksidel

-        Friends’ Textile’i meestesokkidel

UTZ Certified märgis on Kalevi šokolaadil.

 

Mina eelistan siiski eestimaist!

See on väga kiiduväärt. Kuid kui joote kohvi ja panete sinna suhkrut või sööte banaani, siis paraku tarbite mitte-eestimaist. Tarbimisega kaasneb ka vastutus. Isegi lapsed saavad sellest aru – vaata multikat. Õiglase kaubanduse tooted ei konkureeri Eesti toodetega, sest tooraine ei tule Eestist.

 

Miks ma peaks sealseid vaeseid toetama, kas meil endal vaeseid vähe ei ole?

Kui te joote kohvi või teed, sööte banaani ja ananassi, kasutate suhkrut, kakaod, šokolaadi, siis paratamatult annate kellelegi raha ja toetate tema tegevust. See on teie enda valik, kas soovite toetada eetilisi ettevõtjaid ning tootjaid, kelle kauplemine on sotsiaalselt õiglane ning austab ka keskkonda.

 

Mul on juba oma lemmiktoode!

Me ei sunni kedagi marki vahetama, aga kui te ükskord tunnete, et tahaksite midagi uut proovida, siis nüüd on teil info, et on olemas ka õiglased tooted ja nende valik on meie poodides päris lai. Näiteks kui teile meeldib tume röst või mahe kohv, siis saate ka õiglaste kohvide seast endale uue lemmiku leida.

 

Kas õiglase kaubanduse tooted on kallimad?

Ei ole. Nad on samas hinnas, mis sama kvaliteediga tavalised tooted. Sarnaselt tavalisele kohvile on ka õiglaste märkide puhul võimalik leida erinevate hindadega tooteid päris soodsast kalliteni.

 

See üks ost ei aita niikuinii!

Oleneb, kuidas vaadata - kas te olete kokku arvestanud, kui palju puuvilju, kohvi, teed või suhkrut te perega näiteks 10 aasta jooksul tarbite? Kui nii võtta, on see juba väga suur panus. Ja kui tuttavatele edasi rääkida, et teie eelistate õiglaseid kaupu, siis mõju ainult suureneb. Näiteks Fairtrade’i toodete käive oli 2015.a tänu teadlikele tarbijatele 5,9 miljardit eurot.

 

Tegelikult on need märgid ka kõik suur äri, miks ma peaks neid toetama?

Iga ostetud asi või tarbitud teenus on osa ärist. See on tarbija valik, kas ta toetab neid ettevõtjaid, kes austavad tootjaid või neid, kes teevad seda tootjate, tööliste ja keskkonna arvelt.

 

Mida tähendab, et tootjale on tasutud õiglane hind? 

Seda kutsutakse miinimumhinnaks. Fairtrade’i miinimumhind on väikseim võimalik hind, mille kokkuostja (mitte lõpptarbija), ostes Fairtrade’i märgisega tooteid, maksab tootjaorganisatsioonile. Aga see ei ole kindlaks määratud lõpphind, vaid madalaim võimalik alus hinnaläbirääkimistele tootja ja ostja vahel.

Miinimumhind on seatud selliselt, et tootjaorganisatsioonid saavad hinna, mis katab toodete kestliku tootmise kulud ning seesama hind kaitseb farmereid ka siis, kui maailmaturu hinnad nende tulevikku kahjustama hakkaks. Kulude kujunemist uuritakse ja selleks peetakse läbirääkimisi nii tootjate kui ka asjatundjatega. Miinimumhind pannakse paika õiglase ja süsteemse lähenemisega ning seda uuendatakse regulaarselt, et garanteerida tootmiskulude katmine.

Kui turuhind on aga kõrgem kui Fairtrade’i miinimumhind, peab kokkuostja siiski tasuma turuhinna. Sel juhul kujundab kokkuostuhinna näiteks kakaoubade kvaliteet.

 

Mis on Fairtrade’i lisatulu?

Tootmiskuludele lisaks on miinimumhinda arvestatud ka lisatasu (ingl Fairtrade Premium), millega toetatakse Fairtrade’i ühistuid ja kogukondi. See investeeritakse tootjakogukondade sotsiaalsete, majanduslike või keskkonnaprojektide arendamisse. Antud projektide vajaduse otsustavad demokraatlikult tootmisühistusse kuuluvad tootjad või istandustes töötavad töölised ise. Fair Trade Foundation’i andmetel suunati aastatel 2012-2013 ligikaudu 95 miljonit eurot lisatasu Fairtrade’i seotud kogukondadele probleemide lahendamiseks, näiteks puurkaevude ja koolide rajamiseks. Ghanas asub kakaotootmise ühistu Kuapa Kokoo, mis on müügist saadud tulu eest aidanud ehitada ühistuliikmete kogukondades neli kooli ja kaks lastehoidu. Fairtrade’i sertifikaadiga ja õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides on Kuapa Kokoo (ehk hea kakao tootmine) loonud lapstööjõu kasutamisega võitlemiseks oma piirkonna lastele võimaluse saada kooliharidust. Peale koolide ehitamise andis ühistu 2015. aasta aprillis sajale kakaofarmeri lapsele jalgratta, et koolitee oleks kergem.

Täismahus artikkel: Õiglase kaubanduse hinna müüt, Kristina Mänd

 

Kuidas saab lapstööjõu kasutamise vastu astuda?

Lapstööjõu kasutamine on õiglase kaubanduse puhul keelatud. Lapstööjõud tähendab olukorda, kus lapsed ei saa käia koolis ega mängida, ning lapseks olemise asemel on nad sunnitud töötama. Vanaemal abiks olemine või puhkeajal lehtede müümine on täiesti sobilik töö lapsele, sest õpetab tööharjumusi ja vastutustunnet. Sellist tööd me ei kutsu lapstööjõuks, vaid laste poolt tehtavaks tööks. Kasutades õigeid sõnu eristame keelatud tegevust täiesti sobilikust.

Olenemata sellest, kas lapstööjõudu kasutatakse kultuurilistel või majanduslikel põhjustel, saab sellega võidelda ainult teadliku tarbimise ja seaduste koosmõjul. Lääne-Aafrika kohta tehtud Tulane’i ülikooli uuringus tuli välja, et 2,26 miljonist lapsest, kes töötavad kakaotootmises Elevandiluurannikul ja sealsamas Ghanas, on 2,12 miljonit sunniviisiline lapstööjõud ja 2,03 miljonit töötavad eriti ohtlikes oludes. Võrreldes aastatega 2008 ja 2009 on lapstööjõu kasutamine kasvanud 21%. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization ehk ILO) aruanne lapstööjõu kohta aastast 2014 hindab, et kuigi viimase kümne aastaga on lapstööjõu kasutamine maailmas ligi kolmandiku võrra vähenenud, on siiski umbes 168 miljonit poissi ja tüdrukut sunnitud töötama,
neist ligi pooled ohtlikes tingimustes. Sahara-taguses Aafrikas töötab üks laps neljast. Vaikse ookeani Aasias on see suhe üks laps kaheksast ja Ladina-Ameerikas üks laps kümnest. Nendest 115 miljonit on orjuses, relvakonfliktides või ärilisel eesmärgil toimuva seksuaalse ärakasutamise ohvrid. See on ligi sada Eesti-täit last!

Täismahus artikkel:  Lapstööjõu kasutamisele saab vastu astuda, Kristina Mänd

 

Kes tagab Fairtrade’i usaldusväärsuse?

Fairtrade’i tootjatel on vastav sertifikaat ning maaletoojatel/müüjatel müügilitsents. Alates 1997 on rahvusvahelise organisatsiooni Fairtrade International poolt kehtestatud ühtsed standardid. Fairtrade sertifikaadiga tootjaid ja nende tegevuse vastavust standarditele kontrollib sõltumatu järelevalve-organisatsioon FLO-Cert. Sertifitseerimisprotsess saab alguse neis maades, kust tooted ja tooraine pärinevad. Kõik õiglase kaubanduse tooted pärinevad FLO-Cert poolt inspekteeritud ja sertifitseeritud tootjatelt. Tooraine peab olema kasvatatud ja saak koristatud vastavavuses FLO standarditele. Vaatluse all on kogu toote tarneahel, et tagada märgistatud toodete terviklikkus. Kontrollitakse tootmis- ja töötingimusi ning õiglase kaubanduse lisatulu kasutamist.

 

Kes saab kasu õiglasest kaubandusest?

Õiglase kaubanduse süsteem toob otsest kasu väiketalunikele ja töölistele arengumaades, kõigile tarbijatele ning keskkonnale.

fairtrade ylevaade

Väiketalunikud ning istanduste töölised. 2015. aastal said Fairtrade’i süsteemist koos perede ja kogukondadega kasu ligi 6 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat 70 arenguriigist Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas.

Tarbijad saavad õiglasest kaubandusest kasu, sest õiglane kaubandus pakub neile võimalus teha oma sisseostud vastavalt oma põhimõtetele ja väärtustele ning anda oma panuse maailma kaubanduse ebavõrduse vähendamisse, kindlustades samaaegselt käibe ja eetilise toote.

Ettevõtjad, kes kasutavad vastavaid sertifitseeritud tooteid, on teerajajad ja valmis teisi inspireerima. Need on organisatsioonid ja inimesed, kes käituvad solidaarselt ja vastutustundlikult. Eetilisus annab neile turueelise, toob uusi kliente ja tähelepanu.

Keskkond. Õiglane kaubandus edendab loodussäästlikku ja kestlikku põllumajandust ning tootmist.