Kui Kameruni puuvillakasvataja Gadjere Oumarou räägib oma viimaste aastate elust ja tegevusest, on ta silmanähtavalt rõõmus. Õiglane kaubandus on andnud tema kodukülale uue hingamise.

Käegakatsutaval kujul väljendub uus hingamine näiteks koolis ja velskripunktis. Hoomataval kujul lootuses, et see on alles algus. Oumarou meenutab, et mõne aasta eest külameestega puuvillakasvatajate katusorganisatsiooni OPCC kohalikku rakukest looma asudes oli nende olukord laias laastus revolutsioonieelne – vanamoodi madalad kokkuostuhinnad ei võimaldanud enam peret toita, kuid uutmoodi tootmiseks oli vaja välist tõuget.

Pahatihti ülekeeva Aafrika ühe stabiilsema riigina arvel olev Kamerun on põllumajandusmaa. Kuni kaheksakümnendate keskpaigani polnud sel perspektiivil väga viga, kuid siis hakkasid eksportsaaduste kakao, kohvi ja puuvilla hinnad maailmaturul langema ning põliste põllumeeste suguvõsad, nagu ka Oumarou oma, sattusid järjest süvenevatesse raskustesse.

Sajandivahetusel, kui hinnad päris põhja vajusid, hakkas Kameruni (nagu ka mujale tootvasse maailma) jõudma õiglase kaubanduse idee. Seda korraldavate tootjaühistute asutamist soodustab inimlik kadedus. „Näe, naaberkülas tehti asi ära ja hästi elavad, miks siis meie ei võiks?” on miljonid maamehed Colombiast Kambodžani sel sajandilt üksteiselt küsinud.

Küla targimaks meheks

Vabalt prantsuse keeles suhtlev Oumarou meenutab, et tema silmad avas töö teemaga tegeleva prantslase tõlgina. Korraga sai temast küla kõige targem mees ja ühistu esimees. „Õiglase kaubanduse mängureeglid,” tõsineb Oumarou, „võtsid harjumiseks aega.”

Head hinda makstakse küll, kuid ka kaup peab seda väärt olema. Tuli juurutada uusi töövõtteid, võtta omaks rohujuuredemokraatia põhitõed. Nurisejad vaikisid pärast esimest lõikust. Esimese hooga eemalejäänud liitusid ühistuga.

Kameruni talupoeg on väiketootja. Paarihektarilisest põllumaast on umbes veerand puuvilla all, ülejäänul kasvab igapäevane menüü. Traktor on Lamborghini masti luksusese. Oumarou nimetab ennast suurtootjaks, temal on kaks härga ja puuvill kasvab neljal hektaril. Ja käed on tal rakkus, armidega. Nii palju siis ise suhu kukkuvatest banaanidest.

Kuid Oumarou on rahul. Õiglase kaubanduse ühingu rakukese jõul on loodud piisavalt rikkusi, et ülalmainitud kooli ja velskripunkti pidada. Samal ajal jääb igakülgselt toetatud-Euroopa põlluharijate elukvaliteet – „Mõelda vaid, asfalt hoovis, internet toas ja kombainid põllul,” ahhetab Oumarou – tema lastele-lastelastele püüda.

Veelkordse kinnituse, et see kõik ei ole ka praegu miraaž, sai Oumarou Tallinna rõivapoode külastades.

Loe artiklit: http://www.epl.ee/artikkel/480929