Puuvill on olulisim looduslik tekstiilikiud. Seda kasvatatakse 70 riigis; iga-aastane saak on umbes 25 miljonit tonni. Neli suurimat tootjamaad - Hiina, USA, India ja Pakistan – toodavad kaks kolmandikku kogu maailmas puuvillast. Lääne-Aafrika riigid toodavad 10% maailma puuvillasaagist, mis moodustab kogunisti 40% piirkonna ekspordituludest. Sellistele riikidele nagu Burkina Faso, Mali ja Benin on puuvill peamiseks valuuta ja sissetulekute allikaks. Maailmas sõltub puuvillakasvatusest umbes 100 miljoni perekonda. Lääne-Aafrikas elatub puuvillast 10 miljonit inimest, kellele see on peamine, ja mõnel juhul, ainuke sissetulekuallikas. Puuvill maksab tervise ja hariduse eest ning aitab ehitada maju ja koole. Tavaline puuvilla tootev leibkond Lääne-Aafrikas on 10 liikmeline perekond, kus keskmine eluiga on 48 aastat ja täiskasvanute kirjaoskuse tase on alla 25%.

Väikeste puuvillakasvatajate olukord arengumaades on täbar. Neil on raske ennast ja oma perekondi elatada. Puuvilla turuhinnad on järsult langenud, 2001-2002. aastal olid nad viimase 30 aasta madalaimal tasemel. Hinnalangust mõjutavad muuhulgas sünteetiliste kuidude – nailoni ja polüestri – kasutuselevõtt. Hinnalanguse suurim põhjus on siiski Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu maade ja Hiina makstavad toetused oma põllumeestele, mille tulemuseks on ületootmine ja järjest madalamad hinnad. USA farmerite eksporditoetuste tulemusena on Aafrika väiketootjad kaotanud igal aastal 250-500 miljonit USD. 

• 1 kg puuvilla tootmiseks kulub 1 m3 vett
• 1 teksapaari tootmiseks läheb vaja 8000 liitrit vett
• 11% kogu maailmas kasutatavatest pestitsiididest langeb puuvillapõldudele
• Kuni 50% põllumajanduslikust tulust kulub erinevate kemikaalide kasutamisele
• Üle 20 000 inimese sureb igal aastal pestitsiidimürgituse tõttu
• 2006. aastal võtsid endalt ahastuses elu rohkem kui 1000 India Mahrashtra osariigi puuvillakasvatajat, kuna nad ei suutnud ebaõnnestunud saagi tõttu laenu tagasi maksta

Vastavalt Maailmapanga andmetele on Lääne-Aafrika puuvillakasvatuse kulud küll kõige madalamad, kuid sellele vaatamata on piirkonna puuvilla maailmaturu osa pidevalt vähenenud ning puuvillafarmid elavad kasvavas vaesuses. Nendes riikides, kus puuvill on peamine sissetulekuallikas, on vaesus langevate hindade otsene tulemus. Puuvillatööstuse kõrge kemikaalsete tõrjevahendite kasutus on kahjulik põllumajanduspiirkondadele; traditsiooniline niisutusmeetod üleujutustega kuivatab jõed, järved ja põhjaveetaseme – nii on saanud veest hinnaline ja napp kaup kõikides puuvilla kasvatavates kogukondades.

Kui USA eemaldaks toetused oma tootjatele, tõuseks puuvilla hind maailmaturul 6-14%. Uuringud näitavad, et toetuste eemaldamine suurendaks 10 miljoni aafriklase puuvillast saadavat sissetulekut kuni 20%. Talunikele, kelle sissetulek on alla äärmise vaesuse piiri ehk väiksem kui 10 krooni päevas (1USD), tähendaks see rohkem raha toidu, arstimite ja koolitasude tarbeks. Õiglase kaubanduse lisatulu võimaldaks katta kuni kümne lapse koolitasud, kahe lapse toiduvarud või nelja kuni kümne inimese tervishoiukulud terveks aastaks.

Viimaste aastakümnete jooksul on puuvillakasvatajad üha enam aru saanud puuvilla tähtsusest oma kogukonna heaolule ja riigi majandusele üldisemalt. Kuigi maheda maaviljeluse ja õiglase kaubanduse tingimuste abil on puuvillakasvatajatel võimalik saavutada parem sissetulek ja arendada jätkusuutlikku põllumajandust, ei toimu muudatused üleöö ja puuvillatalunike olukord maailmas on jätkuvalt halb.

Õiglase kaubanduse standardid loodi puuvillale 2005. aastal. Hetkel toodetakse õiglase kaubanduse puuvilla Burkina Fasos, Kamerunis, Egiptuses. Indias, Kõrgõztanis, Malis, Mauritiusel, Peruus ja Senegalis.

Õiglase kaubanduse standardid puuvillale:

• Tootjad on väiketalunikud, kes moodustavad ühistu, mida nad omavad ja haldavad demokraatlikult;
• Tagatud miinimum ostuhind (0.36 eur/kg) makstakse otse tootjaühistutele;
• Keskkonna-alased nõuded piiravad agrokemikaalide kasutust ning toetavad jätkusuutlikku tootmist;
• Tootjaühistutel on võimalus saada laenu kuni 60% ulatuses oma saagi hinnast;
• Ostuhinnale lisaks makstakse lisatasu (0.05 eur/kg), mida kasutatakse sotsiaalsfääri arenduseks ja kogukonna majanduslikeks investeeringuteks nagu tervishoid, haridus, laenud jms.
• Igasugune sundtöö, sh lapstööjõu kasutamine on rangelt keelatud.

Õiglase kaubanduse ühistute loomise tulemusena on väikefarmerite sissetulekud jõudsalt kasvanud. Näiteks said 2007. aastal Mali tootjad 70% ja Senegali tootjad 40% suurema sissetuleku müües puuvilla vastavalt õiglase kaubanduse tingimustele. Õiglase kaubanduse süsteemis on keelatud lapstööjõu kasutamine ja tootmises peab järgima rangeid keskkonnanõuded. Talunikud saavad ka lisatasu, millega parandatakse kogukonna heaolu. Talunikud otsustavad ise, mille tarbeks õiglase kaubanduse lisatasu kasutatakse.  Kameruni talunikud näiteks rajavad lisatasude eest puurkaevusid joogivee tarbeks, ehitavad koolimaju ja tervishoiukeskusi.