27.03.2009
Marina Lohk, Postimees

Õiglase kaubanduse organisatsiooni Fairtrade Eesti esindaja Riina Kuusik rääkis eilsel konverentsil «Kes õpetaks noore targalt tarbima?», kus ja millistes tingimustes kasvatatakse paljusid meie jaoks igapäevaseid toiduaineid, mis Eestis ei kasva.

«Paljud tooted, mida Eestimaal ei toodeta, võiksid olla need, mida me teadlikult ostame,» rääkis Kuusik.

Esimesena tutvustas ta konverentsil šokolaadi päritolu. Lääne-Aafrika riigis Ghanas tuleb 40 protsenti sissetulekutest Kuusiku sõnul kakaoekspordist. Väiketalunikele makstakse seejuures toodangu eest nii vähe, et nad ei suuda toita oma peresid ega anda lastele haridust. Kuusik märkis, et nad ei ole võimelised hinna osas läbirääkimisi pidama.

Fairtrade märki kandva šokolaadi ostmisega saab Kuusiku sõnul toetada talunikke, kellele makstakse õiglast hinda, mis katab tootmiskulud ja võimaldab pikaajalist tegevust.

Kakaotööstuses kasutatakse Kuusiku sõnul väga palju lapstööjõudu ja see on valdav Lääne-Aafrikas, kus farmides töötab pea 284 000 lapsorja vanuses 9-12 aastat. 14 miljonit inimest Ladina-ameerikas ja Lääne-Aafrikas elatub kakao kasvatamisest.

Järgmisena rääkis Kuusik kohvist, mis on maailma müüdavaim kaup nafta järel. Kohviturul määravad hinna tema sõnul 4-5 suurt ettevõtet.

«Rwanda genotsiid sai paljuski alguse sellest, et kohvi hinnad maailmaturul langesid ja väga paljud noored mehed jäid töötuks,» rääkis Kuusik. Kohvikasvatusest sõltub tema sõnul 25 miljoni inimese elu-olu, Keenias on aga iga kolmas kohvikorjaja laps.

Kuusik rääkis ka suhkrust: õiglase kaubanduse roosuhkur tuleb Malawist. «Lisaks stabiilsele hinnale maksab see süsteem lisatulu, mis läheb mingisuguste sotsiaalsete projektide rahastamiseks ja inimesed saavad ise otsustada, mida nad selle rahaga teevad,» rääkis ta.

Suuremad banaanimaad on Ecuador, Costa Rica, Columbia ja Filipiinid. Igal aastal süüakse Kuusiku sõnul üle miljardi kilogrammi banaane. Rahvusvahelist banaaniäri juhivad suurtootjad, kes ise on ka istanduste omanikud.

Valdav osa banaanikorjajatest teenib alla absoluutse vaesuse piiri - vähem kui 15 krooni päevas. Lisaks pritsitakse baananiistandusi ka ise külastanud Kuusiku sõnul neid nii räigelt kemikaalidega, et kõik muu peale banaanide on seal surnud.

Kuusik rõhutas, et banaanitootmine on äärmiselt keskkonna- ja inimvaenulik, kuid Fairtrade nõuab, et on täidetud teatud keskkonnanõuded ja töötingimused on paremad.

Lisaks toiduainetele rääkis Kuusik ka puuvilla kasvatamisest. Suuremad kasvatajad on Hiina ja USA, kuid puuvillakasvatusest elatub ka 10 miljonit perekonda Lääne-Aafrikas ja sama palju Indias.

USAs on puuvilla kasvatamine kolm korda kallim kui maailma vaesemates riikides Burkina Fasos, Malis, Senegalis, ometi ei jõua Lääne-Aafrika puuvillatootjad suurtöösturitega võistelda. Toetused USA puuvillakasvatajatele on suuremad kui Burkina Faso siseriiklik kogutoodang.

Kuusik märkis samuti, et 80 protsenti kõikidest maailmas müüdavatest pallidest tehakse Pakistanis ning valdava enamiku nahast tehtud pallidest valmistavad lapsed; enamik jalatsitest, mida me kanname, on tehtud Indias toodetud nahast ja paljud meie rõivad on valmistatud Hiinas. Roose kasvatavad eurooplastele nii aafriklased kui ladinaameeriklased, valdav enamik roose tuleb Keeniast.